Artiklid

Soolestiku test aitab varakult avastada käärsoole- ja pärasoolevähki - kuidas? 
Peitvere test põhineb asjaolul, et soolekasvajad veritsevad sageli varases staadiumis, kuigi see veri ei pruugi olla palja silmaga nähtav. Kiirtest kasutab kemikaale, mis reageerivad hemoglobiiniga, võimaldades tuvastada väga väikeseid verejälgi, mis ei ole silmaga näha. 

Käärsoole- ja pärasoolevähk on tõsised terviseprobleemid, mis võivad olla eluohtlikud, kui neid ei avastata ja ei ravita varajases staadiumis.
Varajane avastamine on kriitilise tähtsusega, kuna see suurendab oluliselt ravi efektiivsust ja patsiendi elulemuse tõenäosust. Üks tõhus meetod peitvere tuvastamiseks soolestikus on peitvere kiirtest.

Soolevähi sümptomid

❗️Muutused sooletegevuses

• Püsivad muutused soolestiku töös: Võib hõlmata kõhulahtisust, kõhukinnisust või väljaheite konsistentsi muutusi, mis kestab kauem kui mõni päev.
• Mittetäielik tühjenemise tunne: Pärast soole tühjendamist võib jääda tunne, et soolestik pole täielikult tühjenenud.
  
  

❗️Veri väljaheites

• Punane või tume veri väljaheites: Veri võib olla nähtav väljaheite pinnal või segatud väljaheitega. Punane veri võib viidata alumiste sooleosade probleemidele, samas kui tume või mustjas veri võib olla märk veritsusest kõrgemal seedetraktis.
  
  

❗️Kõhuvalu ja ebamugavustunne

• Püsiv valu kõhus: See võib olla krampide, gaaside või muude valulike aistingute kujul.
• Kõhu paistetus või turse: Mõned patsiendid võivad kogeda kõhu turset või punnitust.
  
  

❗️Väsimus ja nõrkus

• Pidev väsimus: Vähk võib põhjustada kroonilist väsimust, mida ei saa seletada teiste põhjustega, nagu näiteks unepuudus.
• Aneemia: Krooniline verekaotus väljaheites võib põhjustada rauapuudusaneemiat, mis väljendub väsimuse, nõrkuse ja kahvatu naha näol.
  
  

❗️Kaalu langus

• Seletamatu kaalukaotus: Kui kaotate kehakaalu ilma dieedi või treeninguta, võib see olla märk soolevähist.
  
  

❗️Soolestiku blokeerimine (obstruktsioon)

• Soolestiku obstruktsioon: Kui kasvaja blokeerib osaliselt või täielikult soolestiku, võivad tekkida tõsised sümptomid, nagu tugev kõhuvalu, kõhupuhitus, oksendamine ja suutmatus gaasi või väljaheidet välja lasta.
  
  

❗️Muud sümptomid

• Üldine halb enesetunne: Mõnedel patsientidel võivad esineda mittespetsiifilised sümptomid, nagu halb enesetunne või üldine ebamugavustunne.
• Põletik ja palavik: Harvadel juhtudel võib vähk põhjustada kehas põletikulise reaktsiooni, mis võib põhjustada palavikku.

Soolestiku peitvere testi eelised:

✅Varajane avastamine: Test suudab tuvastada väikesed verejäljed, mis viitavad varajasele vähile või polüüpidele, võimaldades varakult sekkuda.

✅Lihtsus ja mugavus: Testi on lihtne teha kodus, ilma et oleks vaja spetsiaalset varustust või arsti külastust.

✅Odavus: Kiirtestid on suhteliselt odavad, muutes need kättesaadavaks suurele hulgale inimestele.

✅Mitteinvasiivne: Test ei nõua invasiivseid protseduure, mis võivad olla ebamugavad või riskantsed.

Milliseid uuringuid tehakse?

Esmaseks uuringuks soolevähi kahtluse korral on peitevere määramine väljaheites, mille esinemine viitab varjatud verejooksule.

Kui korduvad uuringud näitavad väljaheites peitevere olemasolu, on arstidel põhjust rakendada täpsemaid uurimismeetodeid avastamaks verejooksu põhjust.

• pärasoole uuring sõrmega: arst uurib päraku kaudu sõrmega pärasoole lõpposa ja otsib ebatavalisi kühmusid.
• endoskoopia ehk sondiga uuring: pärasoole ja jämesoole lõpposa uuritakse spetsiaalse painduva toruga. Selle protseduuri abil leitakse üles umbes pooled soolevähkidest. Kui endoskoopia näitab normaalsest erinevaid kohti, siis võtab arst sealt koetüki, mida uuritakse mikroskoobi all.
• kolograafia ehk irrigoskoopia: soolde viiakse pärasoole kaudu kontrastainet ning tehakse soolest röntgenpildid.
• ultraheliuuring ja kompuuteruuring: kasutatakse, et kindlaks teha, kas kasvaja on juba jõudnud siirdeid moodustada teistesse organitesse.
  
  

Piiratud spetsiifilisus: Soolestiku peitvere kiirtest on mõeldud sooletrakti verejälgede tuvastamiseks, kuid see ei erista verejälgede täpset päritolu ega põhjust. Kui inimesel on näiteks hemorroidid ja ta teeb soolestiku kiirtesti, võib test anda positiivse tulemuse, kuna hemorroidide tõttu võib väljaheites olla verd. Sellisel juhul ei pruugi test suuta eristada, kas veri pärineb hemorroididest või on see tingitud muudest tõsistest seisunditest, nagu näiteks vähk. Seetõttu on positiivse tulemuse korral vajalikud täiendavad uuringud, nagu kolonoskoopia.

Statistika Eestis: 

2021 aastal avastati naistel Eestis 453 käär- ja pärasoolevähki - see moodustas 11% kogu avastatud vähijutumitest naistel sellel aastal. Meestel esines samal aastal käär- ja pärasoolevähki 450 juhtumit, mis moodustas samuti 11%. 
2020 aastal moodustas käär- ja pärasoolevähk nii meeste, kui naiste seas esmasjuhtumites 12%. 

Ka riigi poolt viiakse läbi jämesoolevähi sõeluuringut.
Sõeluuringule kutsutakse 60–68-aastaseid mehi ja naisi iga kahe aasta tagant. 2024 aastal on riigi poolt kutsutud sõeluuringule naised ja mehed, kes on sündinud aastal 1956, 1958, 1960, 1962 ja 1964. Sõeluuringule oodatakse nii ravikindlustusega, kui ka ravikindlustamata isikuid. Kodust testi aga saab igaüks läbi viia juba varem. 


Kiirtestid.ee ja AI
23.08.2024
Allikad:
Tervise arengu instituut
https://tervis.postimees.ee/7665789/tunamullu-diagnoositi-eestis-8225-vahi-esmasjuhtu
https://cancer.ee/statistika-2/ 
https://kasvaja.net/seedetrakti-kasvajad/soolevahk/soolevahi-avastamine-ja-diagnoosimine/

Podagra on liigesehaigus, mille põhjustab kusihappe kuhjumine liigestes, eriti suurvarvaste liigeses. See haigus võib olla äärmiselt valulik ja mõjutada oluliselt elukvaliteeti.

Podagra Sümptomid: Podagra peamine sümptom on äkiline ja intensiivne liigesvalu, tavaliselt suurvarbaliigeses. Valu võib olla nii tugev, et isegi kerge puudutus võib olla talumatu. Lisaks võib esineda turset, punetust ja kuumust mõjutatud piirkonnas. Podagrahoogude perioodid võivad kesta mitu päeva kuni nädalani ja korduvad aja jooksul.

Lisaks valuhoogudele võivad podagra põdejad kogeda teisi sümptomeid, nagu kusihappe kristallide kuhjumine naha all, moodustades kõvad sõlmed, mida nimetatakse toofusteks. Need asetsevad tavaliselt sõrmenukkidel, põlvedel, aga ka varvastel, kõrvadel ja muudes kohtades. Väiksed valkjad ümarad moodustised kumavad tihti läbi naha. 

Podagra on seisund, mis on tavalisem meestel kui naistel, ja esineb sageli vanemas eas. Mõned olulised riskitegurid, mis suurendavad podagrasse haigestumise tõenäosust, hõlmavad järgmist:

1. Sugu: Mehed on podagra suhtes oluliselt vastuvõtlikumad kui naised. Podagra esineb meeste hulgas umbes 10 korda sagedamini kui naiste hulgas. See võib olla seotud östrogeeni hormooni kaitsega, mis aitab vähendada kusihappe taset.

2. Vanus: Podagra esineb tavaliselt keskeas ja vanemas eas. Risk suureneb märkimisväärselt pärast 40. eluaastat.

3. Pärilikkus: Geneetiline eelsoodumus võib mängida rolli podagra riskis. Kui perekonnas on podagrajuhtumeid, võib indiviidil olla suurem risk haigestuda.

4. Elustiil ja Toitumine: Teatud elustiilifaktorid ja toitumisharjumused võivad suurendada podagra riski. Näiteks liigne alkoholi tarbimine, eriti õlle, ja kõrge puriinisisaldusega toitude (nt punane liha, maks, mereannid) söömine võivad mõjutada kusihappe taset ja suurendada podagrariski.

5. Ülekaalulisus: Ülekaalulisus võib suurendada podagrariski. Rasvumine suurendab kehas põletikuliste ühendite tootmist, mis võib mõjutada kusihappe taset.

6. Muud Terviseprobleemid: Teatud terviseseisundid, nagu diabeet, hüpertensioon (kõrge vererõhk) ja neeruhaigused, võivad suurendada podagrariski.

7. Teatud Ravimid: Mõned ravimid, näiteks diureetikumid (eriti tiasiidid), mis suurendavad kusihappe eritumist uriiniga, võivad podagrat soodustada.

On oluline märkida, et podagra võib mõjutada ka neid, kellel ei esine ülaltoodud riskitegureid. Seetõttu on oluline jälgida tervislikku eluviisi, hoida normaalset kehakaalu ja vajadusel konsulteerida arstiga, et hinnata oma individuaalset podagrariski ja võtta vajalikke meetmeid haiguse ennetamiseks või raviks.

Podagra Avastamine:

Podagra diagnoosimine nõuab tavaliselt meditsiinilist hindamist. Arst küsitleb patsienti tema sümptomite, haigusloo ja perekonnaanamneesi kohta ning teostab füüsilise läbivaatuse, keskendudes eriti mõjutatud liigestele.

Lisaks kliinilisele hindamisele võib arst tellida mitmeid teste, et kinnitada podagra diagnoos. Üks oluline diagnostiline vahend on kusihappe testimine.

Podagra testimine kusihappe Analüüsiga:

Kusihappe tase veres või uriinis on oluline näitaja podagra diagnoosimisel. Kusihappe kristallid ladestuvad liigestesse, põhjustades põletikku ja valu. Vereanalüüs võib näidata kõrget kusihappe taset, kuid täpsem meetod on uriinianalüüs, mis mõõdab kusihapet otse. Kusihappe testid on suurepärased abilised podara diagnoosimisel.  Tuleb silmas pidada, et testi tulemus ei ole täpne, kui C -vitamiini võetakse enne magamaminekut või regulaarselt.

Normaalne kusihappe tase uriinis võib varieeruda sõltuvalt laborist ja kasutatavast mõõtmismeetodist, kuid üldiselt võib seda väljendada järgmistes parameetrites:

1. Tavaline Kusihappe Sisaldus Uriinis:
   Normaalne kusihappe sisaldus uriinis võib olla vahemikus umbes 250–700 mg/L kohta. See võib aga eri laborites veidi erineda, mistõttu on oluline arvestada konkreetse labori või testi referentsväärtustega. Meie lehel müüdava testi värvikaart näeb ette, et ebanormaalseks väärtuseks peetakse 700-1500mg. 

2. 24-Tunnine Kusihappe Eritumine:
   Mõnikord mõõdetakse kusihappe taset uriinis 24-tunnise uriinikogumise analüüsi abil. Sel juhul kogutakse kogu päeva jooksul uriin ja seejärel mõõdetakse kusihappe kogus. Normaalne 24-tunnine kusihappe eritumine võib olla vahemikus 250–700mg, kuid ka siin võib esineda varieeruvust.

Podagra Ravi: Podagra ravi prognoos on üldiselt hea, eriti kui haigus diagnoositakse varakult ja ravi alustatakse õigeaegselt.
.
Raskem prognoos on tavaliselt neil, kellel podagra tekib enne 30ndat eluaastat.
10-20%-l haigetest tekivad ka neerukivid, mis võivad tüsistusena põhjustada neerupõletikku ning kui esineb lisaks diabeet või kõrgvererõhutõbi, siis süvenevad neerukahjustus ning podagra veelgi.

Podagra ravi eesmärk on leevendada valu ja põletikku podagrahoogude ajal, vähendada kusihappe taset organismis ning ennetada uute rünnakute teket. Raviplaani määrab tavaliselt arst, võttes arvesse patsiendi üldist tervislikku seisundit ja individuaalseid vajadusi. Siin on mõned peamised podagra ravi komponendid:

1. Mittesteroidsed Põletikuvastased Ravimid (MSPVA-d): näiteks ibuprofeen või naprokseen, võivad leevendada valu ja vähendada põletikku podagrahoogude ajal. Need ravimid aitavad ka vähendada liigeste turset ja jäikust.

2. Kolhitsiin: Kolhitsiin on ravim, mis aitab leevendada podagrahoogude sümptomeid. Seda võib kasutada nii rünnaku ajal kui ka ennetava meetmena.

3. Kusihappe Taset Alandavad Ravimid: Allopurinool ja febukostaat on ravimid, mis vähendavad kusihappe tootmist organismis või soodustavad selle eritumist neerude kaudu. Need ravimid on mõeldud kroonilise podagra raviks ja ennetamiseks, mitte ainult ägeda rünnaku ajal.
   
   
4. Neerufunktsiooni jäglimine: Kuna mõned podagra ravimid võivad mõjutada neerufunktsiooni, on oluline jälgida neerude tervist. Regulaarsed vere- ja uriinianalüüsid võivad olla vajalikud.
   
   
5. Dieedimuutused: Toitumise muutused on oluline osa podagra ravist. Patsiendile võidakse soovitada vähendada puriinirikaste toitude tarbimist, nagu punane liha, mereannid, maks ja alkohol. Suurendada tuleks vee tarbimist, mis aitab kusihapet lahustada ja selle eritumist neerude kaudu suurendada.
   
   
6. Elustiili Muutused: Toitumise muutused võivad mängida olulist rolli podagra ravimisel. Kusihappe tase võib suureneda toitude tarbimisel, mis sisaldavad puriine, nagu punane liha, maks, kalatooted ja alkohol. Arst võib soovitada dieedi kohandamist, sealhulgas puriinirikaste toitude vältimist.
   
   
7. Vesi: Piisav vee tarbimine aitab kehal kusihapet lahustada ja selle eritumist soodustada. See võib vähendada kusihappe kristallide ladestumist liigestesse.
   
   
8. Kehakaalu Kontroll: Ülekaalulisus võib suurendada podagra riski. Kaalukontroll ja tervislik kehakaal võivad aidata vähendada kusihappe taset ja ennetada rünnakuid.
   
   
9. Regulaarne Jälgimine: Podagrapatsiendid vajavad sageli regulaarset jälgimist, et tagada ravi efektiivsus ja kusihappe taseme kontroll.
   
   
10. Liikumine ja Füüsiline Aktiivsus: Mõõdukas füüsiline aktiivsus võib aidata säilitada tervislikku kehakaalu ja parandada liigeste üldist tervist.
    
    
    Kiirtestid.ee & AI
    04.02.2024

Gluteenitalumatus, mida tuntakse ka tsöliaakiana, on autoimmuunhaigus, mis mõjutab seedetrakti ja tekib siis, kui inimese keha reageerib gluteeni suhtes äärmiselt tundlikult. Gluteen on valk, mida leidub nisus, odras ja rukkis, ning see on toiduainetes laialdaselt esindatud. Tsöliaakia all kannatajad peavad olema äärmiselt ettevaatlikud, et vältida gluteenirikkaid toite, kuna nende tarbimine võib põhjustada mitmesuguseid ebameeldivaid sümptomeid ja tervisehäireid.  Gluteenitalumatusel võib olla mitmeid sümptomeid, mis võivad varieeruda inimeseti. Tsöliaakiaga inimestel tekib pärast gluteeni söömist peensoole põletik. See kahjustab soole limaskesta ja viib toitainete halva imendumiseni. Kõige tavalisemad sümptomid hõlmavad seedehäireid ja muid probleeme seedetraktiga, nagu kõhulahtisus, kõhukinnisus, kõhuvalu ja gaasid. Lisaks võivad inimesed tunda kroonilist väsimust, liigesevalu, peavalusid ja isegi nahaprobleeme, nagu lööve või villid.

Millal haigus esmaskordselt avaldub? 

Laste eas: Gluteenitalumatus võib esmakordselt ilmneda lapseeas, tavaliselt pärast sissejuhatust tahketesse toitudesse, mis sisaldavad gluteeni sisaldavaid teravilju nagu nisu ja oder. See võib juhtuda beebidele, kes alles hakkavad tahket toitu sööma, või väikelastele, kes on olnud gluteenirikkas dieedis.

Noorukieas ja täiskasvanutel: Mõnel inimesel ei pruugi gluteenitalumatus avalduda enne noorukiea või täiskasvanueani jõudmist. See võib olla seotud keskkonnamõjude ja geneetikaga. Mõnel inimesel diagnoositakse tsöliaakia alles täiskasvanueas, kui nad on juba pikka aega kannatanud seedehäirete ja muude terviseprobleemide all.

Stressi või haiguse tulemusena: Gluteenitalumatus võib olla "magav" seisund, mis võib aktiveeruda stressi, raseduse, trauma või nakkushaiguse tagajärjel. Mõned inimesed võivad elada aastaid gluteeni sisaldavaid toite süües, ilma tõsiste sümptomiteta, kuni midagi käivitab nende immuunreaktsiooni.

Sümptomid:

Seedehäired: Kõhulahtisus, kõhukinnisus, iiveldus ja oksendamine, kõhuvalu ja krambid, gaasid.
Kaalu langus: Pikaajaline gluteenitalumatus võib põhjustada kaalu langust ja kehakaalu langust.
Väsimus ja nõrkus: Inimesed, kellel on tsöliaakia, võivad kogeda kroonilist väsimust ja üldist nõrkust.
Liigesevalu: Mõned inimesed kogevad liigesevalu ja liigesepõletikku.
Peavalud: Peavalud võivad olla üks tsöliaakia sümptomitest.
Naha probleemid: Tsöliaakia võib põhjustada nahaprobleeme, sealhulgas löövet, villide teket (dermatiit herpetiformis) ja sügelust.
Aneemia: Gluteenitalumatus võib põhjustada raua- ja vitamiinipuudulikkust, mis omakorda võib viia aneemiani.
Depressioon ja ärevus: Mõned inimesed võivad kogeda meeleoluhäireid, nagu depressioon ja ärevus.
Immuunreaktsioonid: Gluteenitalumatus on autoimmuunhaigus, mis võib põhjustada immuunreaktsiooni, mõjutades teisi kehaosi ja organeid.
Seedetrakti kahjustused: Tsöliaakia põhjustab peensoole villi kahjustust, mis omakorda võib mõjutada toitainete imendumist ja põhjustada seedetrakti probleeme.

Diagnoos:

Gluteenitalumatust diagnoositakse tavaliselt järgmiste sammude abil:
1) Sümptomite hindamine ja organismi jälgimine. 
2) Füüsiline läbivaatus: Arst võib teha füüsilise läbivaatuse, et otsida võimalikke füüsilisi märke ja sümptomeid.
3) Vereanalüüs: Spetsiifilised vereanalüüsid võivad tuvastada antikehi, mis on seotud tsöliaakiaga. Kui antikehid on kõrgendatud, on see tugev viide võimalikule gluteenitalumatusele. PRIMA on loonud koduse kiirtesti, mis suudab tuvastada verest spetsiaalsed antikehad. 


4) Soolebiopsia: Kui vereanalüüsid näitavad gluteenitalumatust, võib arst teha soolebiopsia, et kinnitada diagnoos. Biopsia käigus võetakse väike proov soole limaskestast ja uuritakse seda mikroskoobi all.

Kuigi tsöliaakia on gluteenitalumatuse kõige raskem vorm, võib 0,5–13% inimestest olla ka mittetsöliaakia gluteenitundlikkus , mis on kergem gluteeniga seotud haigus. 

Tsöliaakia võib põhjustada mitmeid tõsiseid terviseprobleeme, kui seda ei diagnoosita ega ravita õigeaegselt. Siin on mõned võimalikud tagajärjed, mida tsöliaakia võib kaasa tuua:

1. Soolekahjustus: Tsöliaakia põhjustab peensooles villide kahjustusi. Need villid on olulised toitainete imendumiseks. Kui villid on kahjustatud, väheneb toitainete imendumine, mis võib viia toitainete puuduseni ja sellega kaasnevate terviseprobleemideni.

2. Aneemia: Tsöliaakia võib põhjustada raua, folaadi ja B12-vitamiini imendumisprobleeme, mis võib viia aneemiani. Aneemia sümptomiteks on väsimus, kahvatus ja nõrkus.

3. Osteoporoos: Tsöliaakia võib mõjutada kaltsiumi ja D-vitamiini imendumist, mis omakorda võib nõrgendada luusid ja suurendada osteoporoosi riski.

4. Neuroloogilised häired: Mõned tsöliaakia juhtumid võivad põhjustada neuroloogilisi sümptomeid, sealhulgas tasakaaluhäireid, peavalusid ja isegi epilepsiat.

5. Infertiilsus: Tsöliaakia võib mõjutada hormoone ja viljakust, mis võib põhjustada viljatust või raskusi rasestumisel.

6. Lapse arenguhäired: Kui tsöliaakiat ei diagnoosita ega ravita lastel, võib see mõjutada nende kasvu ja arengut.

7. Vähirisk: Tsöliaakia põhjustab pikaajalist seedetrakti põletikku, mis suurendab riski teatud vähivormide, eriti soolevähi ja lümfisõlmede lümfoomide tekkeks.

8. Teiste autoimmuunhaiguste suurenenud risk: Inimestel, kellel on tsöliaakia, on suurem risk ka teiste autoimmuunhaiguste, näiteks diabeedi, kilpnäärme häirete ja reumatoidartriidi tekkeks.

Õigeaegne diagnoos ja gluteenivaba dieedi järgimine on olulised tsöliaakia tüsistuste vältimiseks ja sümptomite leevendamiseks. Dieedi hoolikas järgimine aitab parandada peensoole villide seisundit ja taastada normaalne toitainete imendumine.

Elustiilinõuanded:
Kui inimesel diagnoositakse gluteenitalumatus, tuleb neil teha olulisi muudatusi oma igapäevases elustiilis ja toitumises:

Gluteenivaba dieet: Gluteenitalumatuse korral tuleb vältida nisu, otra ja rukist sisaldavaid toite. Õnneks on turul saadaval palju gluteenivabu tooteid, mis võimaldavad inimestel nautida erinevaid toite.

1. Toitaineterikas toitumine: Kuna gluteenitalumus võib piirata mõningate toitainete imendumist, on oluline tagada, et toitumine oleks mitmekülgne ja toitaineterikas. See võib hõlmata puu- ja köögiviljade, tailiha, kala ja gluteenivabade teraviljade lisamist toiduvalikusse.

2. Ettevaatlik ostlemine: Toitudes väljaspool kodu, tuleb olla ettevaatlik ja uurida menüüd või küsida kelnerilt gluteenivabade võimaluste kohta.

Gluteenivaba dieet hõlmab toiduainete vältimist, mis sisaldavad nisu, otra, rukist ja nende ristandide, kuna need sisaldavad gluteeni.
Siin on mõned näited gluteenivabadest toiduainetest ja toiduainegruppidest:

Gluteenivabad teraviljad ja jahutooted: Riis, maisejahu, tatrajahu, kaerahelbed (kindlad, gluteenivabad), hirss, amarant, quinoa, gluteenivabad pastad, gluteenivabad jahud (näiteks riisijahu, kartulijahu).

Viljad ja köögiviljad: Enamik puuvilju ja köögivilju on gluteenivabad. Neid võib tarbida vabalt.
Liha ja kala: Värske liha ja kala ilma marinaadideta ning lisaaineteta on gluteenivabad.
Ettevaatlik tuleks olla valmisvorstide, singi ja hakklihaga, kuna need võivad sisaldada lisatud gluteeni sisaldavaid koostisosi.

Munad: Munad on gluteenivabad ja sobivad paljudesse dieettoidu valmistamiseks.
Piimatooted: Enamik piimatooteid on gluteenivabad, sealhulgas piim, juust, jogurt ja või.
Siiski tuleks ettevaatlik olla mõnede maitsestatud jogurtite ja valmis kastmetega, kuna need võivad sisaldada gluteeni.

Pähklid ja seemned: Pähklid ja seemned, nagu mandlid, pähklid, päevalilleseemned ja kõrvitsaseemned, on gluteenivabad ja sobivad suurepäraselt suupisteteks või salatite lisandiks.

Gluteenivabad teraviljatooted: Paljud tootjad toodavad spetsiaalselt gluteenivabu teraviljatooteid, näiteks helbeid ja leiba.

Pudrud: Kaerapudru on saadaval gluteenivabana, kui see on valmistatud gluteenivabast kaerahelbest.

Kartulid ja bataadid: Kartulid ja bataadid on gluteenivabad ja neid saab valmistada erinevates vormides, näiteks kartulipudruna, friikartulitena jne.

Gluteenivabad suhkruasendajad ja vürtsid: Enamik suhkruasendajaid ja maitseaineid on gluteenivabad.

Oluline on märkida, et toidutöötlemise ajal võib toodetesse lisada gluteeni sisaldavaid koostisosi, seega on oluline hoolikalt lugeda toiduainete etikette. Samuti on restoranis süües soovitatav küsida kelnerilt gluteenivabade valikute kohta ja veenduda, et teie toit valmistatakse gluteenivabas keskkonnas, et vältida ristsaastumist.

Kiirtestid.ee & AI

KETO dieet on viimastel aastatel populaarsust kogunud toitumisviis, mille eesmärgiks on keha ketoosi viimine ja kaalu langetamine. Sellel dieedil on mitmeid fännid ja kriitikuid, kuid enne kui otsustate sellele suunduda, on oluline mõista, kuidas see toimib ja millised on selle võimalikud mõjud.

Mis on KETO dieet?

KETO dieet on lühend ketogeensest dieedist, mis keskendub süsivesikute tarbimise olulisele vähendamisele ja rasvade ning valkude tarbimise suurendamisele. Tavaline toitumismudel põhineb süsivesikuterohkel toidul, mis annab kehale kütuseks glükoosi. Kui glükoosivarud on aga ammendunud, hakkab keha otsima alternatiivseid energiaallikaid. Sisuliselt võib süüa hommikusöögiks näiteks praemuna ja rasvast peekonit ja lisada rohkelt juustu ilma muret tundmata. Keto dieedi puhul on ka tavaks juua hommikul rasvakohvi ehk kohvi koos MCT (MTC ehk keskmise ahelaga triglütseriidid) toiduõliga. Kuna piim sisaldab süsivesikuid, siis sobib piima asendamiseks suurepäraselt Alpro magustamata mandlijook, milles 0 süsivesikuid. 

KETO dieedi puhul viiakse keha ketoosse, mis on loomulik ainevahetuslik seisund, kus organism hakkab kasutama rasvu ketoonkehade tootmiseks. Ketoonkehade tootmine toimub maksa poolt rasvade lagundamisel. Need ketoonkehad muutuvad keha peamiseks kütuseallikaks, asendades glükoosi. Ketoos on kerged näljatunde pärssija, kuna ketoonkehade tasemete tõus ajus vähendab söögiisu.

Üks peamisi põhjuseid, miks inimesed KETO dieedi juurde pöörduvad, on soov kaalust alla võtta. Keha ketoosse viimine sunnib organismi energiat saama peamiselt rasvavarudest, mille tulemusena toimub kaalukaotus. Ketogeense dieedi eeliseks peetakse seda, et organism põletab rohkem rasva ja säilitab samal ajal lihasmassi.

Ketoosi jõudmise aeg varieerub sõltuvalt indiviidist ja tema keha eripärast. Üldiselt võib see aeg olla mitmest päevast kuni nädalani. Selleks, et keha jõuaks ketoosi, peate järgima rangelt süsivesikute piiramise põhimõtteid ja tarbima madala süsivesikusisaldusega toite.

Kui alustate KETO dieeti, hakkab keha esmalt kasutama glükoosi oma peamiseks kütuseallikaks, kuna see on lihtsamini kättesaadav ja kiiremini energiat andev. Glükoosivarud kehas on aga piiratud ja kui süsivesikute tarbimist vähendatakse, hakkab glükoosivarude tase järk-järgult langema. Kui glükoosivarud on ammendunud, hakkab keha otsima alternatiivseid energiaallikaid, mis viib rasvade lagundamiseni ketoonkehade tootmiseks. Kui ketoonkehade tase tõuseb piisavalt kõrgele, siis ongi keha jõudnud ketoosi seisundisse. 

Kuidas ära tunda, et keha on ketoosis? Siin tulevad appi KETO testid.  Kui rasv lagundatakse energia saamiseks, toodab keha aineid, mida nimetatakse ketoonideks (või ketokehadeks). Need erituvad uriiniga ning keto testil asuv padi värvub heleroosast kuni tumelillaks.

Ketoosse jõudmise aega võivad mõjutada mitmed tegurid, sealhulgas:

1. Individuaalne ainevahetuse kiirus: Mõnedel inimestel võib ketoosse jõudmine võtta kauem aega kui teistel, sõltuvalt nende ainevahetuse kiirusest ja efektiivsusest.

2. Söödavate süsivesikute hulk: Mida vähem süsivesikuid te tarbite, seda kiiremini jõuate ketoosse.

3. Füüsiline aktiivsus: Treening aitab kiirendada glükoosi varude ammendumist ja ketoosse jõudmist.

4. Hüdratsioon: Piisav vedelikutarbimine on oluline, et aidata kehal ketoosse jõuda.

Keto dieedi ajal on oluline tagada, et saaksite piisavalt kiudaineid, kuigi süsivesikute tarbimist tuleb oluliselt piirata. Kiudained on olulised seedimise toetamiseks, soolestiku tervise jaoks ning need võivad aidata ka kaalulanguse protsessis. Kuigi enamik kiudaineid saadakse süsivesikuterohketest allikatest, on siiski mitmeid madala süsivesikusisaldusega toite, mis sisaldavad piisavalt kiudaineid. Sobivad näiteks pähklid ja seemned ning kookosjahu ja mandlijahu. Sealjuures on poodides saadaval väga erineva süsivesikute sisaldusega tooteid. Väheses koguses sobib KETO dieeti lisada ka lehtköögivilju (spinat, lehtkapsas), brokolit, lillkapsast ja avokaadot - need kõik on kiudaineterikkad köögiviljad. Suure kiudainetesisaldusega on ka näiteks Fibrex suhkrupeedi helbed, mis sisaldavad 100g kohta 65g kiudaineid ja sealjuures vaid 3g süsivesikuid. 

KETO dieedi järgimisel tuleks olla siiski teadlik ka mõningatest riskidest ja piirangutest:

1. Keto-gripi sümptomid: Alguses võib keha ketoosse viimine põhjustada "keto-gripi" sümptomeid, nagu väsimus, peavalu, iiveldus ja ärrituvus. See on üleminekuperiood, mil organism kohaneb uue ainevahetusega.

2. Toitainete puudus: KETO dieedi puhul tuleb hoolikalt jälgida, et saada piisavalt kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid, kuna paljud süsivesikute rikkad toiduained sisaldavad ka neid vajalikke toitaineid. Parimaks abimeheks on selle juures KETO äppid, kuhu on võimalik sisestada toitainete kogused ning äpp arvutab sinu eest välja, nii päevase kaloraasi, kui ka makrod ja muud vitamiinid ning mineraalid. 

Mõnikord jõuavad inimesed läbi KETO dieedi järeldusele, et KETO dieet võib neile jääda liiga äärmuslikuks, kuid valgest jahust, riisist, kartulist, suhkrust, saiast ja leivast loobumine (või nende tarbmise vähendamine) aitab neil juba iseenesest jõuda teadlikuma toitumiseni ja parema vormini. Toidulaualt tuleks ära jätta ka poolfabrikaadid (kotletid, viinerid, vorstid ja muud peidetud suhkrut sisaldavad toidud) ning süüa rohkem naturaalset liha, kala, salatit, pähkleid ja juurvilju. 

Kui te olete diabeetik või teil on mingeid terviseprobleeme, on alati soovitatav pidada nõu oma arstiga, enne kui järgite KETO dieeti või teete olulisi muudatusi oma toitumises.

31.07.2023
Kiirtestid.ee & AI

Helicobacter pylori on bakter, mis nakatab mao limaskesta ja põhjustab mitmesuguseid seedetrakti probleeme. See bakter on üks levinumaid bakteriaalseid infektsioone kogu maailmas ja arvatakse , et Helicobacteriga on nakatunud hinnanguliselt kuni 50% maailma elanikkonnast. Kuigi nakkus võib olla asümptomaatiline ehk sümptomiteta, kuid mõnel juhul võib see põhjustada seedetrakti probleeme.

Siin on mõned levinumad sümptomid, mis võivad viidata H. pylori nakkusele:

1. Kõhuvalu: H. pylori nakkus võib põhjustada valu ja ebamugavustunnet kõhus, eriti ülakõhus, kus asub mao piirkond.

2. Kõrvetised: H. pylori nakkusega võib kaasneda kõrvetised, mis on põhjustatud mao happelisuse suurenemisest.

3. Iiveldus: H. pylori nakkus võib põhjustada iiveldust ja oksendamist, eriti kui nakkus on jõudnud seedetrakti alumistesse osadesse.

4. Isutus: H. pylori nakkus võib põhjustada isutust ja kaalu langust.

5. Seedehäired: H. pylori nakkus võib põhjustada seedehäireid, nagu kõhulahtisus ja kõhukinnisus.

6. Aneemia: H. pylori nakkus võib põhjustada aneemiat, kuna see võib häirida raua imendumist seedetraktis.

7. Kõhuõõne põletik: H. pylori nakkus võib põhjustada kroonilist gastriiti ehk mao limaskesta põletikku.

Helicobacteriga nakatumine toimub peamiselt suu kaudu. See levib sageli saastunud vee või toidu kaudu, kuid võib ka levida otsese kontakti kaudu nakatunud inimese süljega, näiteks jagades söögiriistu või suudeldes. Helicobacter pylori võib leida ka koduloomade, eriti kasside ja koerte seedetraktist ning seetõttu võib nakatumine toimuda ka lemmikloomadega kokkupuutel, kui hügieenistandardid ei ole piisavad. Kui bakter jõuab makku, võib see põhjustada põletikku ja haavandeid mao ning kaksteistsõrmiksoole seintel.

On oluline märkida, et paljud inimesed võivad olla nakatunud Helicobacter pylori bakteriga, kuid neil ei pruugi olla mingeid sümptomeid ega terviseprobleeme, kuid samas võivad nad nakatada edasi teisi inimesi. 

Helicobacter pylori bakter on üks peamisi riskitegureid maovähi tekkeks. Kui inimene on nakatunud Helicobacter pylori'ga, võib see põhjustada kroonilist mao- ja kaksteistsõrmiksoole limaskesta põletikku ning põletik võib aja jooksul põhjustada haavandeid ja isegi mao limaskesta atroofiat (täielikku või osalist kaotust). Arvatakse, et bakter on maovähi juhtiv tekkepõhjus 60–90% kõigist maovähi juhtudest (maonäärmete kasvajad) ja neid esineb ülekaalukalt A-veregrupiga inimestel. 

Need tüsistused suurendavad maovähi tekke riski, eriti juhul kui Helicobacter pylori nakatumine on kestnud aastaid. Lisaks on teadlased leidnud, et Helicobacter pylori nakatumine suurendab ka lümfoidkoe lümfoomi riski, mis on teine maovähi tüüp.

Seetõttu on Helicobacter pylori bakteri varajane diagnoosimine ja ravi oluline, eriti juhul kui inimesel on perekonna ajaloos maovähi juhtumeid.

Helicobacter pylori infektsiooni varajane avastamine ja ravi on nende raskete terviseseisundite ärahoidmisel üliolulised. See tähendab, et sisuliselt võiksid end testida kõik, kes seda teinud ei ole. Samuti on oluline testida, kui esineb maovalu, kõrvetisi, seedeprobleeme ning teisi sümptomeid. Helicobacter Pylori testi saab teha mugavalt enda kodus, ning tulemusi saab lugeda 10 minuti möödumisel. Väljaheitest võetud proov on tavaliselt täpsem, kui vereanalüüsist võetud proov. Arst võib määrata Helicobacteri tuvastamiseks ka gastroskoopia käigus võetava biopsia. Biopsia tähendab väikese koetüki võtmist seedetrakti seinalt, mida saab uurida mikroskoobi all.

Helicobacter pylori infektsiooni ravi hõlmab antibiootikumide ja happesisaldust vähendavate ravimite kombinatsiooni. Antibiootikumid tapavad H. pylori baktereid, samas kui happesisaldust vähendavad ravimid aitavad leevendada gastriidi ja haavandite sümptomeid.

Helicobacter pylori (H. pylori) nakkuse raviks kasutatakse tavaliselt kolmikravi ehk kolme erineva ravimi kombinatsiooni. Kolmikravi hõlmab kahte antibiootikumi ja ühte happevastast ravimit.

Kolmikravi ravimite kombinatsioonid võivad erineda sõltuvalt ravimite kättesaadavusest, resistentsuse tasemest ja patsiendi üldseisundist. Siin on näide kolmikravi kombinatsioonist:

1) Prootonpumba inhibiitorid (PPI): PPI-d vähendavad maohappe tootmist ja aitavad ravimite toimet parandada. Tavaliselt võetakse PPI-d kaks korda päevas. Nendeks on näiteks Omepasool ja Esomeprasool. 

2) Antibiootikumid: Kolmikravi sisaldab tavaliselt kahte erinevat antibiootikumi, mis võivad olla amoksitsilliin, klaritromütsiin, metronidasool või tetratsükliin. Antibiootikumide annused ja manustamise ajad võivad varieeruda sõltuvalt patsiendi seisundist ja resistentsusest.

3) H2-retseptori antagonistid: H2-retseptori antagonistid vähendavad ka maohappe tootmist, kuid need on vähem efektiivsed kui PPI-d. Need võivad olla alternatiiviks patsientidele, kes ei talu PPI-sid.

Ravi kestus võib varieeruda 7 kuni 14 päeva. H. pylori nakkuse täielikuks raviks on oluline ravimite õige manustamine ja järgimine, kuna ravimite ebakorrektne kasutamine võib suurendada resistentsuse riski ja vähendada ravi efektiivsust.

Kolmikravi ei pruugi olla alati efektiivne, eriti kui H. pylori nakkus on resistentsuse tõttu raskesti ravitav. Sellisel juhul võib arst soovitada alternatiivseid ravivõimalusi, nagu nelikravi, mis sisaldab kolme antibiootikumi ja ühte happevastast ravimit.

Pärast ravi lõpetamist tehakse tavaliselt järelkontroll, et veenduda, et nakkus on täielikult kõrvaldatud. 

12.05.2023
Kiirtestid.ee, OpenAI

Puugid võivad kanda mitmeid erinevaid haigusi ja nakkusi, millest mõned võivad olla väga ohtlikud. Siin on mõned levinumad puukide levitatavad haigused:

1. Puukentsefaliit: See on viirushaigus, mis võib põhjustada aju ja seljaaju põletikku. Haigus on levinud peamiselt Euroopas ja Aasias.

2. Borrelioos ehk Lyme'i tõbi: See on bakteriaalne infektsioon, mis võib põhjustada mitmeid terviseprobleeme, sealhulgas nahalöövet, palavikku, liigesevalu ja närvikahjustusi. Borrelioosi levitavad peamiselt Ixodes puugid. Eestis elab mitut liiki puuke, neist tuntumad on võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus). Puukborrelioosi kiirtestiga on võimalik tuvastada antikehad verest 4-6 nädalat peale nakatumist.

3. Rickettsioosid: Need on bakteriaalsed infektsioonid, mis võivad põhjustada mitmeid terviseprobleeme, nagu palavik, lööve ja kopsupõletik. Rickettsioosi võib leida erinevates piirkondades üle maailma.

4. Anaplasmoos ja ehrlichioos: Need on bakteriaalsed infektsioonid, mis võivad põhjustada sarnaseid sümptomeid nagu borrelioos. Need levivad peamiselt Ixodes puukide kaudu.

5. Babesioos: See on parasitaarne infektsioon, mis võib põhjustada aneemiat ja muud terviseprobleemid. Babesioosi levitavad samuti Ixodes puugid.

Lisaks nendele kolmele peamisele genotüübile on avastatud ka teisi B. burgdorferi alatüüpe, nagu Borrelia spielmanii ja Borrelia valaisiana. Erinevad genotüübid võivad mõjutada haiguse kulgu ja raskust, kuid täpset seost konkreetse genotüübi ja sümptomite vahel pole veel täielikult kindlaks tehtud. 

Eestis testitakse puukborrelioosi põhjustava bakteri Borrelia burgdorferi erinevaid tüvesid. Tavaliselt kasutatakse PCR (polümeraasi ahelreaktsiooni) meetodit, et tuvastada haigustekitaja DNA olemasolu proovis. PCR meetodi abil on võimalik tuvastada erinevaid Borrelia burgdorferi tüvesid.

Eestis on registreeritud Borrelia burgdorferi sensu stricto, Borrelia afzelii, Borrelia garinii ja Borrelia bavariensis tüved, mis kõik võivad põhjustada puukborrelioosi. Kõige levinumad tüved on Borrelia afzelii ja Borrelia garinii.

Kuna puugid võivad kanda mitut tüve korraga, võib nakatumine ühe tüvega sageli kaasneda ka teiste tüvede nakatumisega.

Puukborrelioos on tavaline nakkushaigus, mis levib puukide hammustuste kaudu. See on põhjustatud Borrelia bakteritest ning võib põhjustada mitmeid terviseprobleeme, kui seda ei ravita õigeaegselt. Eestis esineb puukborrelioosi suhteliselt sagedasti. Peamiselt levib see nakkus Ida- ja Lääne-Virumaal, kuid esineb ka mujal Eestis. Haiguse leviku intensiivsus sõltub ilmastikuoludest ja puukide arvukusest. Kõige suurem risk nakatumiseks on kevadel ja sügisel, kui puugid on aktiivsed. Puuke toovad inimestele ka lemmikloomad. 

Puukborrelioosi tüüpiline sümptom on punane ringikujuline nahalööve, mis tekib umbes kahe nädala pärast pärast nakatumist. Lööbega võib kaasneda palavik, peavalu, väsimus ja liigesevalu. Kui nakatumist ei avastata ja ei ravita õigeaegselt, võib haigus muutuda krooniliseks ning põhjustada tõsiseid tüsistusi. 

Puukborrelioosi kõige tõsisem tüsistus on neuroborrelioos, mis võib põhjustada ajukelmepõletikku, seljaaju põletikku ja närvikahjustusi. Samuti võib haigus kahjustada südant, liigeseid ja silmi. Need tüsistused võivad olla eluohtlikud, kui neid ei ravita õigeaegselt ja korralikult.

Puukborrelioosi ennetamine on parim viis sellest haigusest hoidumiseks. Kõige olulisem on vältida puukidega kokkupuudet, eriti puukide aktiivsusperioodidel. See tähendab, et tuleks kanda kaitseriietust ja kasutada putukatõrjevahendeid. Pärast välitingimustes käimist tuleks keha hoolikalt läbi vaadata ning leitud puugid eemaldada võimalikult kiiresti.

* Umbes pooltel juhtudel ringikujulist laiku nahale ei teki!

* Nakatuda saab ka puuki ise nägemata!

* Anaplasmoos on borrelioosile väga sarnane haigus. Borrelioosi test võib tänu sarnasusele anda ristreaktiivsust, mis tähendab, et mõni borrelioosi test võib olla positiivne ja teine negatiivne. Anaplasmoosi tuleks testida infektsionisti juures. 

* Tihti hakkavad nakatunu keha vaevama seletamatud liigese- ja lihasevalud. Vahel koonduvad valud ja krambid ühele kehapoolele. Väga tavapärane on ühe kehapoole kaela kangus. 

* Borrelioosi antikehad veres muutuvad määrtatavaks 4–6 nädalat peale.puugihammustust.



Puukborrelioosi kiirtesti One Step saab osta siit!

29.04.2023
Kiirtestid.ee, OpenAI

N-atsetüültsüsteiin, tuntud ka kui NAC, on looduslik aminohape, mida leidub paljudes toitudes nagu küüslauk, sibul, kanamuna ja brokkoli. Seda ainet on kasutatud juba ammu meditsiinilistel eesmärkidel ja hiljuti on see muutunud populaarseks toidulisandina, mis võib pakkuda mitmeid tervisele kasulikke omadusi.

NAC toidulisand on populaarne tänu oma võimele suurendada glutatiooni taset organismis. Glutatioon on tugev antioksüdant, mis kaitseb keha rakke oksüdatiivse stressi eest. See on eriti oluline, kuna oksüdatiivne stress võib kahjustada keharakke ja põhjustada paljusid terviseprobleeme, sealhulgas vananemist ja kroonilisi haigusi nagu diabeet, südamehaigused ja vähk.

Lisaks glutatiooni taseme tõstmisele võib NAC toidulisand aidata kaasa paljudele teistele tervisele kasulikele omadustele. Näiteks on see aine näidanud tõhusust röga vedeldamisel ja hingamisteede infektsioonide ravimisel. 

NAC toimib röga vedeldamisel kahel erineval viisil. Esiteks, NAC toimib otseselt rögale, muutes selle vedelamaks ja vähendades viskoossust. Teiseks, NAC aitab kaasa glutatiooni tootmisele organismis. Glutatioon on võimas antioksüdant, mida leidub peamiselt maksas ja mis aitab neutraliseerida vabu radikaale. Kui glutatiooni tase organismis on madal, võib see põhjustada põletikku ja röga kogunemist hingamisteedesse. NAC suurendab glutatiooni tootmist ja aitab seega vähendada röga kogunemist hingamisteedes.

NAC kasutamine röga vedeldamiseks on eriti oluline kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) ja tsüstilise fibroosi korral. KOK on krooniline haigus, mida iseloomustab hingamisteede ahenemine ja põletik, mis võib raskendada röga väljakukkumist. Tsüstiline fibroos on geneetiline haigus, mida iseloomustab paksu ja kleepuva röga teke hingamisteedes, seedetraktis ja teistes organites. NAC aitab mõlemal juhul röga vedeldada ja vähendada põletikku.

NAC võib aidata ka teistes seisundites, mis põhjustavad röga kogunemist, nagu bronhiit, astma ja kopsupõletik. See on eriti kasulik nende inimeste jaoks, kes suitsetavad või on kokkupuutes saastunud õhuga, kuna need tegurid võivad põhjustada röga kogunemist ja hingamisprobleeme.

Samuti on tõestatud, et NAC võib aidata leevendada depressiooni sümptomeid, kuna see mõjutab serotoniini ja dopamiini taset ajus.

Lisaks on NAC toidulisandil potentsiaalsed kasutusvõimalused maksahaiguste, seedehäirete ja nahaprobleemide raviks. See võib aidata ka sportlastel kiiremini taastuda treeningutest, kuna see vähendab lihaste väsimust ja aitab taastada lihaste funktsiooni.

Kuigi NAC on loomulik aine, tuleks siiski järgida soovitatud annustamist. Nagu iga toidulisandi puhul, tuleb enne NAC võtmist konsulteerida arstiga, eriti kui teil on juba mingeid terviseprobleeme või kui võtate mingeid ravimeid.

Kokkuvõttes võib öelda, et NAC toidulisand on mitmekülgne ja võib pakkuda palju tervisele kasulikke omadusi. See on eriti oluline, kuna paljud inimesed ei saa piisavalt glutatiooni oma toidust ja vajavad seetõttu täiendavat tuge. Kui olete huvitatud NAC toidulisandi kasutamisest, konsulteerige kindlasti oma arstiga, et tagada selle ohutus ja efektiivsus.




27.04.2023
Kiirtestid.ee /AI/

Millised on rauapuuduse tunnused ja sümptomid?

Seletamatu energiapuudus ja väsimus, õhupuudus ja valu rinnus, kahvatu nahk, südame pekslemine, haprad ja murduvad küüned ning juuste väljalangemine - kõik need on rauapuuduse peamised tunnused. 

Kes on riskigrupis? 

Naised, kellel on vererohked menstruatsioon.
Naised, kes on  rasedad, imetavad või hiljuti sünnitanud.
Inimesed, kes on läbinud operatsiooni või füüsilise trauma.
Inimesed, kellel on seedetrakti haigused, nagu tsöliaakia, põletikulised soolehaigused või vandiline koliit.
Inimesed, kes on läbinud bariaatrilisi protseduure, näiteks maovähendusoperatsioon.
Inimesed, kes loovutavad sageli verd või kellel esinevad sagedased ninaverejooksud. 

Kodune ferritiini kiirtest võimaldab määrata, kas ferritiini tase veres on piisav või ebapiisav, andes vastuse kas tekkinud sümptomid võivad olla seotud rauapuudusega. 

Taimetoitlased, veganid ja teised inimesed, kelle dieet ei sisalda rauarikkaid toite. (Köögiviljadest saadav raud ei imendu nii hästi, kui linnulihast ja kalast saadav raud). 
Rauda leidub nii loomset kui ka taimset päritolu toidus. Loomset päritolu toidus, nt. lihas leiduv raud on organsimile omastatav 15–35% ulatuses ja taimset päritolu toidus, nt. teraviljatoodetes leiduv raud on omastatav 2–20% ulatuses ja viimast aitab imendada C vitamiin. Parimateks raua allikateks on loomse pärituoluga toidud nagu maks, verivorst, muna, taine veise- ja sealiha, aga ka seemned, rosinad, leib, täisteratooted, tatar, maasikad. Rasva- ja suhkrurikas toit on tavaliselt rauavaene.

Raua päevane soovitus on 10–15 mg, 10 mg rauda sisaldub näiteks ühes alljärgnevatest:
50 g hautatud maksas,
55 g nisukliides,
90 g läätsedes,
125 g verivorstis,
400 g hautatud veiselihas.

Raua puhul on kõige olulisem jälgida millisest vormist toidulisand tehtud on. Erinevatel raua vormidel on erinev biosaadavus, ehk teisisõnu ühest rauavormist toodetud rauast saad sa peaaegu kõik kätte ja teisest mitte eriti palju. Ülejäänud raud, mis soolestikus ei imendu võib toota vabasid radikaale, mis omakorda on kahjulikud organismile. Kui ostad rauda, siis parim on bisglütsinaadi ehk diglütsinaadi vormis! Toome siinkohal ära väikse tabeli, mis näitab ära, mitu % rauda 100mg kohta on erinevatest rauasoola vormidest organismile kättesaadavad. 

NOW rauddiglütsinaat (bisglütsinaat) on tugevatoimeline rauapreparaat diglütsinaadi vormis, mis ei põhjusta kõhukinnisust ning mida organism saab kiiresti ja kergemini omastada. 

Rauapreparaadid ja mitu % sellest organism omastada suudab: 
Rauddiglütsinaat (bisglütsinaat) 90%
Raudaskorbaat 40%
Raudglükonaat 30-35%
Raudfumaraat kuni 30%
Raudsulfaat kuni 30% 

Allikad:
https://www.hematology.org/education/patients/anemia
https://toitumine.ee/energia-ja-toitainete-vajadused/mineraalained/raud
https://tervis.postimees.ee/7175738/rauapuudus-voib-viia-tosiste-tervisevaevusteni

Mustköömen on aastatuhandeid kasutatud  supertoit ja mitte asjata! Juba 1400 aastat tagasi kuulutas prohvet Muhamed, et see ravib iga haigust peale surma. Kõige varajasem kirjalik tunnistus selle kasutamisest pärineb  muistsest Egiptusest. Egiptuse vaarao Tutanhamoni hauast leitud mustköömneõli on umbes 3300 aastat vana.  Praeguseks on avaldatud tuhandeid uurimistöid, mis  kõik tõestavad selle imelise taime raviefekti.

Mustaköömneõli sisaldab üle 100 erineva aktiivühendi, kuulsaim neist on tümokinoon. Samuti on mustköömnes rikkalikult küllastamata rasvhappeid: linool-, oleiin-, palmitiin-, eikoseen-, steariin- ja alfalinoleenhapet, fosfoliptiide, 15 aminohapet, karotenoide, vitamiine E, D, C, B (B1, B2, B3, B6, B9), erinevaid makro- ja mikroelemente (kaalium, naatrium, magneesium, fosfor, mangaan, raud, tsink, vask, seleen jne), fütosteroole (beeta-sitosterooli, kampesterooli, stigmasterooli jt), flavonoide, parkaineid, polü- ja monosahhariide (glükoosi, ksüloosi jne), alkaloide, ensüüme, saponiine, triterpeene, saponiine, eeterlikku õli (kuni 1,3%). Õli on rikas Omega-9, Omega-6 ja Omega-3 rasvhapete poolest. Need happed aitavad parandada südame-veresoonkonna heaolu, närvisüsteemi ja seedetrakti, aitavad taastada normaalset hormonaalset tasakaalu ja takistada põletikuliste protsesside arengut.

Õli tugevdab immuunsüsteemi ja omab organismi puhastavat toimet. Lisaks on mustköömneõli võimas looduslik antioksüdant, omades kasulikku mõju lihastele ja luudele. Samuti aitab ta oma põletikuvastase toime tõttu artriidi korral. Tänu õlis sisalduvale tümokinoonile aitab see alandada veresuhkru taset.

Mustköömne õli kasutatakse tugevatoimelise diureetikumina, sellel on sapieritust soodustav mõju. Mustköömen on tuntud pehmetoimelise kõhulahtistina ja immuunsüsteemi tasakaalustajana.

Mustköömen on kasutusel paljudes integratiivsetes vähiraviprotokollides, seda ennekõike seoses tema võimsa toimega immuunrakkudele. Mustköömen pärsib efektiivselt  vährakkude prolifereerumist, migreerumist, invasiooni, samuti angiogeneesi ja metastaseerumist. Mustköömeõlil on  kemoprotektiivne mõju, teisisõnu  aitab see kaitsta terveid rakke konventsionaalse vähiravi laastava mõju eest.

Mustaköömneõli: 

• Aitab lõhustada neeru- ja põiekive
• On parasiitidevastase toimega
• Takistab rasvumist ja aitab kaasa salenemisele
• Tasakaalustab kolesteroolitaset
• Suurendab rinnapiima eritumist rinnaga toitmise perioodil
• Aitab leevendada nohu ja köha
• On efektiivne abiline bronhiidi, hingeduse ja astma ravis
• Parandab soolestiku tööd,  eemaldades sealt kahjulikud bakterid ja ussnugilised
• On tõhus seenhaiguste (s.h. Candida Albicans) vastu, antibakteriaalne, viirustevastane
• On  laialt kasutatav iluõli, mis noorendab nahka ja taastab kahjustatud juukseid
  
  

Mustaköömneõli  on efektiivne maomahlaeritusehäirete  ja ebapiisavast sapinõrest tingitud puhituste  korral.  Mustköömen on palavikku alandava ja higinäärmete tööd tõhustava efektiga, sel on pea-, kõrva- ja hambavalusid leevendav  mõju. Mustaköömneõli kasutatakse  emakaverejooksude leevendamiseks, uriinipidamatuse, mao- ja soolehaavandite korral ning  kolesteroolitaseme tasakaalustamise, suguorganite elujõu tõstmise, prostatiidi (eesnäärme põletik) ja uretsriidi leevendamise eesmärgil.

Mustköömen sobib taltsutama sinusiiti (põskkoopapõletik), kuiva ja läkaköha, bronhiaalastmat ning  astmaatilist bronhiiti,   samuti külmetushaiguseid, ülemiste ja alumiste hingamisteede katarre ja põletikke.  Mustköömen aitab ka dermatofiidist kahjustatud küünte, taldade, reuma, lihaste ja luustikuhaiguste, nahahaiguste, akne, krooniliste ja allergiliste nahapõletike puhul.

Mustköömne raviomadusi on uuritud rea spetsiifiliste haiguste puhul:

• II astme diabeet: kaks grammi mustköömne seemneid päevas alandavad glükoositaset, vähendavad insuliiniresistentsust,  stimuleerivad pankrease beetarakke, aga samuti alandavad glükeeritud hemoglobiini taset (HbA1c)
• Helikobakteri infektsioon (maos ja kaksteistsõrmikus): mustköömne seemned on kliinilise antibakteriaalse toimega.
• Epilepsia: mustköömne seemned on laialdaselt tuntud krampidevastase ainena. 2007. aastal viidi läbi katsed epilepsiahaigete lastega, keda ei ravitud tavaliste ravimitega – mustköömne vesiekstrakt vähendas tunduvalt lihaspingeid.
• Kõrge vererõhk: igapäevane mustköömne ekstrakti tarbimine 100 või 200 mg kaks korda päevas kahe kuu jooksul alandab algastmes hüpertooniaga patsientidel vererõhku.
• Astma: mustaköömnel on antiastmaatiline efekt kahjustatud hingamisteede puhul.
• Äge kõripõletik: valu neelamisel on põhiliselt viiruslikku päritolu. Mustköömne kapslid leevendasid märgatavalt kurguvalu
• Jämesoolevähk: uuriingute põhjal  on selgunud, et mustköömne seemne ekstrakt aitab võitluses jämesoolevähiga, seejuures on mustköömne ohutusaste suur.
• Stafülokokk: erinevalt traditsioonilistest preparaatidest tõstab mustköömen antibakteriaalset aktiivsust stafülokoki suhtes.
• Narkomaania: narkosõltlaste ravi opiaatide sõltuvusest: 35 narkosõltlase uuringud on näidanud, et mustköömen on märkimisväärselt efektiivne pikaajalise ravi korral.
  
  

Allikas: https://toitumistarkus.ee/toode/tervisetoidud/rafineerimata-mustkoomneoli-250ml/

Lüsiin on oluline aminohape, mida keha ei suuda ise toota. See on normaalse kasvu jaoks oluline ja seda kasutatakse karnitiini moodustamiseks, mis leidub enamikus teie keharakkudes. Lisaks aitab see transportida rasva oma rakkudesse energia põletamiseks.

Aminohape L-lüsiin on peamiselt tuntud kui herpese ravivahend, samuti sportlaste anaboolne aine, mis suurendab lihasmassi. See on vajalik lihaskiudude sünteesiks ja aitab kaasa lihaskoe moodustumisele. Nad kasutavad ka seda karnitiini aminohapete sünteesimiseks. L-lüsiinil on suurepärased omadused, mis kaitsevad viiruste eest. See ravim on seotud rasvade lagunemisega, mis annab kehale palju energiat. Rasva kasutatakse vastavalt keha vajadusele ja see toimib "kütusena". L-lüsiin on suurepärane lisand, mis aitab säilitada kõrget lämmastiku tasakaalu ja kehas tekib anaboolne keskkond.

Siin on 4 lüsiini kasulikku omadust: 

1. Suudab kaitsta ja ravida herpest, blokeerides arginiini.

Herpes või külmavill võib sageli esineneda huulel või suu nurgas. See on vedelikuga täidetud vill , mis põhjustab valu, ebamugavustunnet ja kipitust ning võib põhjustada piinlikkust. Herpes on põhjustatud herpes simplex viirusest (HSV-1), mis võib olla teie selgroos peidetud. See lööb välja stressi ajal või siis, kui immuunsüsteem on nõrgenenud. Lüsiini lisamine võib aidata vältida HSV-1 kordumist ja vähendada herpese kestust. Arvatakse, et lüsiin blokeerib teise aminohappe, mida nimetatakse arginiiniks, mida HSV-1 vajab, et paljuneda. 

2. Võib stressivastuse retseptorite blokeerimisega vähendada ärevust.

Lüsiin võib mängida olulist rolli ärevuse vähendamisel. Ühenädalane uuring, milles osales 50 tervet inimest, näitas, et 2,64 grammi lüsiini ja arginiini võtmine vähendab stressi põhjustatud ärevust ja vähendab kortisooli (stresshormooni) taset 

3. Aitab parandada kaltsiumi imendumist ja retentsiooni.

Lüsiin aitab teie kehal säilitada kaltsiumi. Arvatakse, et lüsiin parandab kaltsiumi imendumist soolestikus ja aitab neerudel säilitada mineraale. Uuring, milles osales 30 naist (15 tervet ja 15 osteoporoosihaiget), näitas, et kaltsiumi ja lüsiini lisandite kasutamine vähendab kaltsiumi kadu uriinis. Naised, kes said ainult 3 grammi kaltsiumi, suurendasid järk-järgult kaltsiumi kogust uriinis. Kuid naised, kes said ka 400 mg lüsiini, kaotasid uriinis vähem kaltsiumi. 

Lüsiin kaitsebt teie luid ja mängib samuti rolli kaltsiumi transportimisel organismis. Näiteks leiti, et lüsiin takistab kaltsiumi akumulatsiooni veresoontes rottidel. Seda tüüpi kaltsiumi sadestamine on südame-veresoonkonna haiguste riskitegur. 

4. Aitab kaasa haavade paranemisele, aidates luua kollageeni.

Haavade paranemine on keeruline protsess, mis nõuab erinevaid mineraale, vitamiine ja muid tegureid. Lüsiinil on selles protsessis otsustav roll ja ilma piisava kogusteta halveneb haavade paranemine. Lüsiin aitab kaasa haavade paranemisele. Loomsetes kudedes muutub lüsiin haava kohas aktiivsemaks ja aitab kiirendada taaskasutusprotsessi. Lüsiin on vajalik kollageeni moodustamiseks - valk, mis aitab säilitada ja struktureerida nahka ja luud. Lüsiin ise võib toimida ka sideainena, suurendades seeläbi uute rakkude arvu haavas. See võib isegi kaasa aidata uute veresoonte moodustumisele. Ühes loomkatses aitasid lüsiini ja arginiini aminohapete kombinatsioon parandada luumurdude paranemisprotsessi. Teises uuringus, milles osales 40 küülikut, leiti, et 47 mg lüsiini kehakaalu kg kohta ja 50 mg arginiini kehakaalu kg kohta parandavad oluliselt vereringet ja luude üldist paranemist. Tegelikult täheldati lüsiini ja arginiini toidetud küülikutel paranemisaja vähenemist 2 nädala võrra võrreldes kontrollrühmaga. 

Millised toidud sisaldavad lüsiini? 

Loomset päritolu tooted, nagu liha, kala ja piimatooted, sisaldavad kõige rohkem lüsiini, kuid te võite saada ka korraliku koguse taimset päritolu toodetest, nagu kartulid, avokaadod ja kaunviljad. Lüsiini soovitatakse võtta eelkõige veganitel. 

Siin on mõned suurepärased lüsiini allikad:

• Liha: Veiseliha, kana ja lambaliha.
• Mereannid: rannakarbid, krevetid ja austrid.
• Kala: lõhe, tursk ja tuunikala.
• Piimatooted: piim, juust ja jogurt.
• Köögiviljad: kartul, paprika ja porrulauk.
• Puuviljad: avokaadod, kuivatatud aprikoosid ja pirnid.
• Kaunviljad: soja, oad ja kikerherned.
• Pähklid ja seemned: Macadamia pähkel, kõrvitsaseemned ja kašupähklid.

Lüsiin laiendab veresooni, seega on see väga kasulik südame-veresoonkonna süsteemile. Ka on täheldatud, et see aminohape suurendab naiste libiidot, parandab mälu, aitab kaasa suguelundite herpese ravile, takistab ateroskleroosi, tugevdab juukseid ja muudab need paksemaks. Lüsiini kasulikkus on ilmne ka aneemia, kroonilise väsimuse sündroomi, katarakti ja kasvupeetuse korral.

Miks vajab keha lüsiini? Viimasel kümnendil on läbi viidud mitmed uuringud, mis kinnitavad aminohapete tähtsat rolli - koos vitamiinidega tugevdab L-lüsiin immuunsüsteemi, parandab tõhusust, annab jõudu ja vastupidavust. Lüsiini rahustavaid omadusi on kasutatud depressiooni, obsessiivsete seisundite, ärevuse ja hirmude likvideerimiseks. Mõned eksperdid usuvad, et aine on tõhus diabeedi, migreeni ja kurguvalu korral. Kõik naised, kes on menopausijärgses perioodis, vajavad lüsiini täiendavat tarbimist - aine on vajalik kaltsiumi imendumiseks ja selle lisamiseks luude struktuuri. L-lüsiini kasutatakse viirushaiguste kompleksravis. Paljud eksperdid soovitavad seda kasutada herpeshaiguste raviks. 

Teine oluline omadus on selle mõju laste kasvukiirusele. See on aine puudumine, mis põhjustab sageli füüsilise arengu hilinemist. Siiski ei soovitata anda lüsiini alla 12 aastastele lastele ning eelnevalt tuleks selle andmise osas nõu pidada perearstiga. 

Lüsiini kasutamise näidustused on järgmised keha seisundid:
kasvuprobleemid;
depressioon, letargia, tulemuslikkuse halvenemine;
halb immuunsus;
viirusinfektsioonid;
aneemia;
osteo-haigused;
naha ja juuste ebarahuldav seisund.

Kuna lüsiin saadakse ainult toiduga, siis selle puudumise põhjuseks on tasakaalustamata toitumine, sagedased ja ranged dieedid ja seedimisprobleemid. 
Sama probleem on täheldatud ka taimetoitlastel, kes ei söö loomset valku. 

Aminohape spordis  kulturistid ja fitnessiinimesed armastavad seda. 

Lüsiini kasutatakse laialdaselt professionaalses ja amatöörspordis. Selle abil saate lahendada mitmeid intensiivse treeningu käigus tekkinud probleeme:

• pärast aktiivset treeningut kiire lihaste ja sidemete taastamine;
• parandada lihaste toitumist, valmistades kõrge kvaliteediga valku;
• tugevdada luude ja kõhrede kudesid, suurendada sidemete elastsust;
• kiirendada tulemuste ilmnemist;
• vabaneda täiendavatest kilodest 

Eksperdid usuvad, et aminohape ei mõjuta lihasmassi hulka, kuid tõstab märkimisväärselt sportlase tugevust ja vastupidavust.

Lüsiin neurokirurgias ja kardioloogias

Peavigastused on üsna levinud nähtus. Nad põhjustavad tõsiseid sotsiaalseid ja meditsiinilisi tagajärgi. 

Riikide parimate neurokirurgide poolt läbi viidud uuringud näitavad, et juba 5. – 7. päeval l-lüsiini manustamise alguses täheldati olulist turse vähenemist vigastustsooni ümbruses ja hematoomide resorptsiooni kiirenemist. 

Lüsiini on efektiivne ka südame-veresoonkonna haiguste juures.

Enamik südamehaigusi algavad ateroskleroosi tekkimisest, kui arterite seinad kaotavad elastsuse ja nende luumenid vähenevad minimaalselt. Probleemi lahendamiseks aitab lüsiin. Kombinatsioonis vitamiinide ja mikroelementidega lõpetab aminohape ateroskleroosi tekkimise ja algfaasis viib sageli naastude resorptsiooni.

Tähelepanu. On tõestatud, et lüsiin blokeerib osaliselt madala tihedusega lipoproteiini kahjulikke toimeid. Nad provotseerivad veresoonte ummistumist ja ateroskleroosi arengut ning põhjustavad vererõhu tõusu.

Imendumine - L-lüsiin, nagu kõik teised aminohapped, absorbeerub paremini vitamiinide, eriti C-vitamiini (askorbiinhappe), bioflavonoidide ja raua koostoimel. Samavõrd oluline on aine hea imendumine ja arginiini olemasolu.

Ohutuks peetakse päevast annust 1-3mg L-lüsiini.
Kuid tavaliselt määratakse määr individuaalselt, sõltuvalt vanusest ja tervislikust seisundist. Näiteks herpesravi raviks vajate annust, mis on veidi kõrgem kui üldtunnustatud päevane soovitus. Südamehäirete all kannatavate inimeste jaoks määratakse essentsiaalse aminohappe kogus individuaalselt.

Ärge võtke lüsiini, kui olete rase või toidate rinnaga.
Ärge andke lüsiini alla 12a lastele, pidage enne lüsiini andmist lastele perearstiga nõu. 

Allikad: 
healthycatchups.com/lizin-dlja-chego-nuzhen-organizmu.html

Viljatute paaride arv populatsioonis ulatub 15-20%-ni. Eestis on see arv kahjuks veel suurem. Igal kolmandal lapsi soovival paaril Eestis on probleeme rasestumisega. Ovulatsioonitestid.ee veebipoe omanik Helena Prosovits räägib lähemalt mida paarid ise ära saavad teha, et rasestumise tõenäosus oleks suurem.

Viljatusest saame rääkida siis, kui naisel ei ole õnnestunud rasedaks jääda vähemalt ühe aasta jooksul. Eelnevalt ei soovi ka arstid põhjuseid lähemalt uurima hakata. Kuid aasta on pikk aeg, mööduvad kuud ja me saame ise paljutki ära teha. Põhjuseid miks rasestumine ei ole õnnestunud võib olla palju.
Neist 1/3 on on tavaliselt põhjustatud mehest, 1/3 põhjustatud naisest ja 1/3 juhtudest võib põhjus olla mõlemas.

Üks kord naise tsükli jooksul (tavaliselt üks kord kuus) toimub fertiilses eas naise organismis ovulatsioon, mis põhjustab munaraku vabanemise. Kuivõrd meie tsükkel ei pruugi olla iga kuu täpne, võib ka ovulatsiooni aeg varieeruda. Ovulatsioonitestid on tublid abilised, mis annavad meile märku 2-3 päeva varem enne ovulatsiooni toimumist, et nüüd on rasestumise tõenäosus kõige suurem. Kui ovulatsioonitest annab positiivse tulemuse on see ka hea märk sellest, et ovulatsioonid naise munasarjades toimuvad - see on ka esimene asi, mida arstid viljatuse puhul naise kehas uurima hakkavad. Ovulatsiooniteste on mitmesuguseid ja nende kasutusmugavus määrab ka hinna. "Meie müüme vaid kõige täpsemaid ja hormoonitundlikkumaid teste" ütleb Prosovits, kuigi turul liigub ka mitmesuguseid teste, mis vastust ei pruugi andagi. Meie e-poest leiab teste väga soodsa hinnatasemega  ja nad näitavad tulemuse ära põhimõtteliselt sama hästi, kui äärmiselt mugavad digitaalsed testid, kus ekraanile kuvatakse vastus ja triipe ise võrdlema ei peagi.

Kuid on ka teisi abivahendeid. Paljud paarid kasutavad näiteks pahaaimamatult tavalisi libesteid, mis aga võivad takistada oluliselt spermatosoidide liikumist. Pereplaneerimise ajaks on aga välja töötatud spetsiaalsed viljastumissõbralikud libestid, mis soodustavad sperma liikumist ja loovad selle ellujäämiseks sobiva PH tasemega keskkonna.

Ja muidugi vitamiinid on oluline osa nii mehele, kui naisele. Spetsiaalsed vitamiinid meestele ja naistele mis on mõeldud just pereplaneerimise ajaks soodustavad rasestumist ja tõstavad ka mehe viljakust. Me elame niigi päikesevaeses kliimas ja vitamiine on tihti meie toidulaual napp kogus, toidulisandid on kasulikud igal juhul. Lisaks sellele et spetsiaalsed vitamiinid aitavad kaasa rasestumisele, aitavad nad ka vältida veel sündimata lapse väärarenguid ja toetavad tema tervist. Nii sisaldavad näiteks naistele mõeldud vitamiinid L-arginiini, mis mõjutab munaraku vabanemist ning juba viljastunud munaraku kinnitumist emaka limaskesta seinale. N-atsetüültsüsteiini, mis on efektiivne antioksüdant ja aitab hoida tervislikku emakakaela limasekretsiooni. Ja muidugi foolhapet. Osad vitamiinid sisaldavad ka omega 3 rasvhappeid, mis on head lapse aju arengule. Valikus on vitamiine, mis sobivad enne rasedust, raseduse ajal ja ka raseduse järgsel perioodil. Meestele mõeldud vitamiinisegus võib ära mainida sellised olulised elemendid potentsi ja viljakuse tõstmiseks ning eesnäärme probleemide ennetamiseks ja seksuaalse aktiivsuse tõstmiseks nagu makaekstrakt, eleuterokokuekstrakt ehk siberi ženšenn, lükopeeniekstrakt, männikooreekstrakt, tsink, seleen ning E-vitamiin.

Kodused viljakustestid nii naistele kui meestele on kogunud viimasel ajal samuti suurt populaarsust. Naiste viljakustest ehk menopausitest mõõdab FSH hormoonisisaldust uriinis. See hormoon on tihedalt seotud naise viljakuse ja munasarjade tööga, ning kui test mõõdab FSH hormooni uriinis liiga kõrgeks, võib see olla märk kahanevast viljakusest. Test sobib pigem üle 35 aastastele naistele. Meeste viljakustestid mõõdavad aktiivsete spermatosoidide arvu ühes milliliitris. WHO (maailma terviseorganisatsioon) on ülemaailmselt seadnud normiks 15 miljonit spermatosoidi ühe milliliitri kohta. Nii mõõdabki test selle piirnormi järgi ära, kas aktiivseid spermatosoide on piisavalt. Mõlemaid teste on väga lihtne kodustes tingimustes läbi viia.

Arstid hindavad üldiselt väga, kui inimene oskab vastuvõtule tulles juba öelda mida nad ise on rasestumiseks ära teinud ja milliseid tulemusi testid andnud on. Põhiline on säilitada rahulikkus ja mitte mõelda liiga palju, mida on last soovivale naisele tihti raske selgeks teha, kuna emaks saamise soov on väga suur. Me oleme tegutsenud üle 7 aasta ja meil on väga palju rahulolevaid kliente ja noori peresid, just neid kellel pikka aega ei ole rasestumine õnnestunud, kuid lõpuks on siiski soovitud tulemuseni jõutud. Tihti räägitakse rasedusest kui imelisest ajast, tegelikult on ka raseduse planeerimine väga põnev aeg. Ja mis võiks olla suurem üllatus ja parem kingitus oma lähedastele, kui imeline uudis peatselt täienevast perekonnast.

Autor: Helena Prosovits